Usaldus aastast 1248

 

KES MINEVIKKU EI MÄLETA, ELAB TULEVIKUTA
(Eesti vanasõna)

 

Eesti kauge ajalugu, keskaegsete linnade teke ja areng põhinevad meie geograafilisel asukohaeelisel ja transiidiäril. Ajaloos tuntakse Eestit kui rahvusvahelise kaubanduse traditsioonilist keskust.

 

Veetee mööda Narva jõge sõideti sisse juba viikingite ajal (5.- 9. saj.) ja see kujutas endast kuulsa Balti- Vahemere jõetee ühte haru, mida Vana-Vene käsikirjad nimetavad "Teeks Varjaagidest Kreekasse". 9.–10. sajandil elavnes Soome lahe kaudu kulgeva kaubatee kasutamine.

 

1219.a. vallutati Eesti alad Taani ja Saksa ristirüütlite poolt. Aastatel 1227–1238 valitses Tallinna ja Põhja-Eestit taanlased ajutiselt võimult kõrvale tõrjunud Mõõgavendade ordu. 1238. aastal tagastati Tallinn koos Põhja-Eestiga Stensby lepinguga Taani kroonile.

 

Kümme aastat hiljem, 1248. aasta 15. mail, annetas Taani kuningas Erik IV Tallinnale Lübecki õiguse, millega Tallinn liideti keskaegsete Saksa kaubalinnadega ühisesse õigusruumi. Seda kuupäeva peetakse Eestit läbiva mastaapse ja organiseeritud transiidi algusajaks.

 

13. sajandi lõpus ühines Tallinn Hansa liiduga, mille liikmena ta järgneva paarisaja aasta jooksul etendas olulist rolli hansalaste suhetes Vene, eeskätt Novgorodi kaupmeestega. Narva jõe ülesõidukohal tekkis 13. sajandil kaubandusasula, mis sai 1345.a. tänu Taani kuninga Valdemar IV Atterdagi privileegile linna staatuse. Nii sai alguse Narva linn. Keskaegsel Narval oli suur osa Balti kaubandussüsteemis, mis tekkis Hansa Liidu ja Saksa ordu egiidi all. 15. sajandi lõpust, pärast Novgorodi vabariigi Moskvaga ühinemist, kandus Novgorodi endine ajalooline roll Vene- Euroopa kaubandussidemete vahendajana üle Narvale.

 

13. sajandil oli Tallinna sisseveokaupade hulgas esikohal sool. Nagu kaasaegsed teravmeelselt on väitnud, oli Tallinna linngi soolale üles ehitatud. Soola toodi peaasjalikult Prantsusmaalt ja Portugalist. Teisel koha sisseveokaupadest olid kangad, kõigepealt kalev. 14. sajandist peale oli Tallinna sisseveos tähtsal kohal soolaheeringas. Heeringat püüti peamiselt Falsterbo poolsaare ja Skanöri piirkonnas või Aalborgi, Bornholmi ja Oldenburgi rannikuvetest. Väga levinud õllepruulimine nõudis suurel hulgal humalat. Humalat kasvatati ka siinsetes mõisates, eriti Lääna-Eestis ja saartel, nn. humala-, e. tapuaedades. Parimaks aga peeti Danzigist imporditud humalat. Ajuti kuulus humalale Tallinna sisseveokaubanduses koguni kolmas koht.

 

Metallikaubanduses andis suurimaid tulusid hõbe. 1369. aastast alates võeti hõbedat kaubana, millelt nõuti tolli samadel alustel teiste kaupadega. 14.-15. sajandil tuli peamine hõbedatoodang Saksa, Tshehhi, Ungari ja Rootsi kaevandustest. 16. sajandil ujutas Euroopa turu üle hispaanlaste Ameerikas kaevandatud hõbe ja põhjustas hindade revolutsiooni, millest ei jäänud puutumata ka Baltimaad. Värvilist metalli veeti sisse enam esemete kui toormetallina.

 

Luksuskaupadest olid tähtsal kohal prantsuse, hispaania ja portugali veinid. Kuid ka kanged importõlle sordid, vürtsid, maiustused, lõunamaised puuviljad, jms. olid otsitud kaubaks. Luksuskaupade tarnimisest annavad hea ülevaate rae kulude registrid, seoses kõrgetele võimukandjatele raekojas antud pidusöökidega. 17. sajandini, mil paberit ja klaasi hakati tootma kohapeal, oli ka neil kaupadel oma koht Tallinna sisseveos.

 

Tähtsaimal kohal ekspordis oli teravili. Seda veeti välja peaasjalikult vahetuskaubana soola vastu. Kui palju soola säilitise vilja vastu saadi, sõltus aasta saagikusest. Vanim teade vilja väljaveost Lüübekisse pärineb aastast 1299. 14. sajandil veeti siit vilja suurtes kogustes Flandriasse. 16. sajandil läks enamik Tallinnast eksporditud vilja Madalmaadesse, kuid seda on ulatunud Lissabonigi. Loe lisaks>>>

 

Kõige tähendusrikkam õitseng Eesti kui transiitmaa ajaloos toimus Rootsi kuningriigi võimu all aastail 1558-1710. Siit viisid sellal läbi teed, mis sidusid Lääne-Euroopat mitte ainult Venemaaga, vaid ka Pärsia ja Taga-Kaukaasiaga. Eesti tähtsamad kaubalinnad olid Rootsi võimu ajal endiselt Tallinn ja Narva, esimene neist oli kubermangukeskusena Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelise kaubanduse peamine transiitsadam. Narvast kulges piki Narva jõge kaubatee Pihkvasse, Novgorodi ja Moskvasse. Elava Venemaa-kaubanduse tagajärjel tõusis Narva tähtsus sedavõrd, et 17. sajandi keskpaiku kaalusid Rootsi võimud võimalust kuulutada Narva Rootsi riigi idapealinnaks, kus riigipea resideeriks igal neljandal aastal. Narva kaubanduslik õitsenguaeg oli 1670. aastail. Loe lisaks>>>

 

Eesti roll Venemaa olulisima mereväravana Läänemerele hakkas taanduma seoses Peterburi linna ja sadama rajamisega Peeter I poolt. Eesti kujunes enam kui kahesajaks aastaks Venemaa äärealaks. Murranguliseks kujunes Eesti iseseisvumine 1991.a. Meie soodus asukoht kahe erineva majandusruumi vahel lõi uuesti helendama Eesti kui transiidiriigi sära. 1998. a. kujunes nafta Eesti transiidile uueks kullasooneks. Seoses Vene kriisiga kasvas naaberriigis surve energiakandjate ja tooraine ekspordile, mis oli tollal üheks vähestest valuuta teenimise võimalustest. Kuna Venemaa oma sadamate tollane arengustaadium ei võimaldanud tulla toime hüppelise nõudluse kasvuga, suunati naftavood läbi Balti riikide ja Soome. Tänu õigeagselt Muuga Sadamasse rajatud kaasaegsele naftaterminalile kujunes Hollandi- Eesti ühisfirmast Pakterminalist juhtiv naftatransiidi firma kogu Läänemere regioonis. Pakterminali edumudelile järgnesid juba teised terminaliarendajad. Siiski on alust eeldada, et naftatoodete transiidimahud hakkavad raugema. Naftasaaduste transiit jääb siiski Eestisse niikauaks, kuni siinsetes terminalides ja raudtee-ettevõtetes on esindatud Vene kapitali huvid.

 

Eesti transiidile loovad järgmise tõusulaine läänest itta suunduvad kaubavood. Venemaa majandus on viimaste aastate jooksul kasvanud keskmiselt 7% aastas. See avaldub ka Venemaa ostujõu ja tarbimise kiires kasvus, mistõttu on Venemaa kujunemas järjest suuremaks transiidivoo vastuvõtjaks. Läänemere piirkonnas kajastub see eelkõige sõiduautode ja tarbeelektroonika transiidimahtude pidevas kasvus. Klassikaliselt on nende kallihinnaliste kaubagruppide transiit Venemaale toimunud läbi Soome. Soome lahe põhjakaldale on viimase viie aasta jooksul rajatud nii uusi konteineriterminale, kui miljoneid ruutmeetreid transiitladusid. Loodud on tuhendeid töökohti kaupade transpordi, ümberlaadimiste, ladustamise ja tolliformaalsuste korraldamiseks. Eesti peamiseks eeliseks Soome ees on soodsam tööjõud.

 

Venemaa importöörid eelistavad veel mõnda aega hoida kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuva maksumusega suuri kaubavarusid väljaspool Venemaa territooriumi. Samas logistiliselt soodsas asukohas võimalikult piiri lähedal, kuhu on võimalik toimetada konteinereid nii meritsi, kui mööda Transsiberi raudteed. Sellistesse logistikaparkidesse rajatakse laokompleksid, kus korraldatakse konteinerite tühjendamine ja erinevate saadetiste kombineerimine nende igapäevaseks saatmiseks autotranspordiga otse Venemaa kaubamajadesse. Importides korraga suhteliselt väikeseid kaubapartiisid minimeerivad importöörid oma riske, mis on tingitud Vene majanduskeskkonna suhtelisest ebakindlusest. Transiitriigi kaudu impordi teostamine võimaldab kasutada ka võtteid maksude optimeerimiseks. See ongi Eesti võimalus- osutada Soomele väärilist konkurentsi kallihinnaliste kaupade transiidi teenindamisel.